Mere ääres.

Marilyn jättis oma musta hobuse veidi eemale, kus too hakkas rohtu nosima ja ise läks ettevaatlikult kivilt kivile astudes veekogule lähemale. Talle oli alati meri meeldinud. Ta mäletas ka, kuidas ta üsna tihti käis oma emaga mere äärest väiksemaid kive korjamas. Nüüd oli ema, aga juba ammu surnud. Sellegi poolest käis Marilyn veel üsnagi tihti mere ääres jalutamas. Seal oli lihtsalt niivõrd kena.
Neidis läks ja istus ühe suurema kivi peale. Ta pidi lükkama juuksed kõrvade taha, et need talle täiesti näkku ei lendaks, kuna mere ääres oli ka tuult. Marilyn'i õnneks ei olnud tuul väga tugev. Ta jäi õrna muigega merd vaatama.

Lancelot ratsutas kiirel galopil mereranna läheduses. Märganud kellegi hobust vähendas ta kiiruse traavile ja peatus peagi võõra hobuse juures. Mehe silmad rändasid merele ning ta märkas võõrast neidu. "Ilma saatjata on ohtlik liikuda," lausus ta piisavalt valjult, et neid seda kuulnud oleks.

Marilyn ei olnud kuulnud hobuse galopi ja võpatas kergelt, kui keegi teda kõnetas. Neidis ajas end kiirelt kivilt püsti ja keeras end võõra poole. "Minu saatjaks on mu hobune ja pealegi olen siiani veel täiesti korras ja ei tunne ka ohtu tulemas," lausus ta rahulikult, aga samuti piisavalt valjult, et võõras teda kuuleks.

Lancelot noogutas: "kui preili nii arvab." Mees tuli sadulast alla ning lasi ka oma hobusel rohtu süüa. Lancelot oli osav võitleja ja seetõttu polnud tal kunagi liigset turvist. Mugavuse mõttes oli ta oma mõõgatuped kinnitanud seljale.

Marilyn lubas omale kerge muige. "Loodetavasti ei peatunud Te nüüd minu pärast," lausus ta. Neidis ei tahtnud lihtsalt olla põhjus, miks end tülitada ratsutamise ajal.

"Mu hobune vajas puhkust," lausus Lancelot: "ma olen ööläbi sadulas olnud."

"See võib küll tüütav olla," tõdes Marilyn. Ta ei teadnud küll, mis tunne võis olla terve öö sadula otsas rappuda, aga isegi pikalt ratsutamine oli üsna tülikas.

"Keegi peab seda tegema. Keldid on oma suunda muutnud," selgitas Lancelot: "sestab oleks parem, kui Teie linnamüüride kaitsvas rüpes aega veedaksite."

"Ahsoo. Nüüd ma mõistan," sõnas Marilyn mõtlikult. See oli küll piisav põhjus, et jääda linnamüüride vahele ja mitte minna neist väljaspoole.

Eemalt ratsutasid nende poole kolm ümarlaua rüütlit, keda Lancelot nimepidi teadis. Kui nod nendeni jõudsid, tervitas mees neid, ning nemad nii neidu kui Lanceloti. Ka nemad olid ööläbi sadulas olnud.

Marilyn silmitses eemalt tulevaid rüütleid. Kui nad nendeni jõudsid siis ta tervitas neid viisaka noogutusega. Neidis lootis, et ta ei sega neid oma kohalolekuga, juhul kui mehed oleksid tahtnud rääkida linnamüüridest väljaspool toimuvast.

Teised rüütlid ratsutasid edasi, linna müüride poole. Lancelot ohkas: "peab ka linna minema. Viimane aeg sõba silmale saada."

Marilyn muigas õrnalt. "Uni teeks Teile vaid head," tõdes neidis ja sammus kaldale, oma hobuse juurde. "Peaksin isegi tagasi linna minema enne, kui isa muretsema hakkab," lausus ta.

"Ma saadan Teid," pakkus Lancelot, ning tõusis sadulasse.

"See oleks väga kena," sõnas Marilyn naeratades. Temagi ajas end sadulasse. Talle meenus, et polnud end tutvustanudki. "Nii ebaviisakas minust, et ma pole end veel tutvustanudki. Minu nimi on Marilyn," parandas neidis koheselt enda vea.

"Meeldiv," naeratas Lance:, "Sir Lancelot du Lac," tutvustas mees ka ennast.

"Meeldiv tõesti," sõnas Marilyn endiselt naeratades. Ta võttis rakmed kindlalt kätte ja lõi õrnalt hobusele kandadega vastu külgi nii, et loom hakkas rahulikult liikuma.

Lancelot ratsutas neidise kõrval.

"Kuidas praegune olukord üldse väljaspool müüre on?" küsis Marilyn veidi uudishimulikult.

"Rahutu," lausus Lancelot, "kuid muretsemiseks pole põhjust. Asi on kontrolli all."

Marilyn noogutas vaid õrnalt. "Hea kui kõik kontrolli all on. See veel puudu, et meil keltidega suuremaid probleeme oleks või, mis veel hullem nad Camelot'i pääseks," lausus neidis.

"Cameloti nad kohe kindlalt ei pääse," rahustas Lancelot neidist kuigi ta ise selles nii kindel polnud. Merlin oli oma väed kõik kokku kogunud ja nende lahingu plaan oli samuti muutunud.

"Loodame," sõnas Marilyn rahulikult. Vähemalt ta näis rahulikuna, kuigi tegelikult oli tas peidus ka hirm. Muidugi, kellel polekski olnud?

Lancelot noogutas, linnamüürid lähenesid aeglaselt.

Marilyn jälgis lähenevaid müüre mõtlikult. Samas tundis ta, kuidas väsimus peale tuli.