Väga varajasel hommikutunnil.

Päike paistis vaevu silmapiirilt vaid pisikese joonena välja ning ümbrust valgustasid vaid üksikud temapoolt saadetud kiired. Kogu ümbrus magas veel. Linnud ei laulnud, loomad ei liikunud õietigi, isegi tuul näis magavat. Kõik oli lihtsalt vaikne ning uinunud. Kuid kogu sellest üldisusest erinevalt oli Charlotte varajaselt ärkvel, nagu alati. Neiul oli seljas vähe märgatavate toonidega teenijannadele kohane kleit, mille seeliku ettepoole oli seotud põll. Ümber tema õlgade oli tõmmatud kare villane tekk, mille all ta tavaliselt magas. Väljas oli siiski veel veidi külm. Aeglaste sammudega suundus Charlotte tallide juurde. Vaikselt ja ettevaatlikult ühe suurtest ustest veidike paokile lükanud, libistas neiu ennast tekkinud praost sisse.

Lancelot oli parajasti tallis ning saduldas oma süsimusta täkku. Looma silmist väis välja lugeda ootusärevust. Nad mõlemad tahtsid juba välja patrullima minna.

Olles ennast talli sisse libistanud, hingas Charlotte sügavalt sisse, samas silmi sulgedes. Talle olid väikesest peale tallid meeldinud ning kunagi väga ammu oli ta isegi siin tallitüdruk olnud. Teenija oli aga tallitüdruku kohapealt samm ülesse. Kuid vahel täitsa tüdruk igatses siia tagasi, mis tõttu ta vahel siia sattuski. Õrnalt naeratades avas neidis silmad. Alles nüüd märkas ta täkku saduldavad sir´i. "Tere hommikust sir," kõnetas Char meest viisakalt naeratades.

"Tere hommikust," naeratas Lancelot hobuse sadularihma tugevamini kinni tõmmates.

Charlotte tegi kerge kniksu ning möödus seejärel nendest kahest - hobusest ja sir´st nimelt, peatudes mõni moment hiljem heinakuhja juures, mille kõrval vedeles hark, millega loomadele heina ette tõsteti. Vaikse potsatusega maandus neiu heinale istuma, haarates seda tehes endale sõrmede vahele ühe kõrre, hakates seda sõrmede vahel keerutama. Libistades tumedate silmadega üle ümbruse, peatas Charlotte need viimaks hobust saduldaval mehel ning täkul.

Lancelot kontrollis, et kõik oleks korras ning silitas hobuse kaela. Tema silmad puurisid sügavale täku silmadesse. Mees patsutas hobuse kaela: "ma tulen kohe tagasi." Nüüd viis ta pilgu teenijatüdrukule: "hoia mu hobusel silm peal, ole hea."

Charlotte noogutas kergelt, vedades ennast heinakuhja pealt püsti, kõndides kergel sammul täku juurde. Looma hetke silmitsenud, naeratas neiu kergelt, silitades õrnalt hobuse süsimusta lakka.

Lancelot lahkus tallist, tema hobune jäi talle mõne aja järgi vaatama ja alles siis viis pilgu teenijatüdrukule.

Charlotte jälgis naeratades hobust, eemaldades mõne hetke pärast enda paremakäe sõrmed tema lakast, libistades selle käe hoopis oma põlle taskusse. Moment hiljem ilmus sealt välja üks poolik porgand. Neiu pakkus seda hobusele, silmitsedes rahulolevalt, kuidas täkk seda nuhutas ning seejärel tüdruku käest ära ampsas.

Lancelot naasis tagasi talli, ta oli omale turvise selga pannud. Tema mõõgad olid kindlalt oma kohtadel ning mees valmis sadulasse tõusma. "Aitäh sulle," tänas ta teenijatüdrukut ning andis talle paar hõbemünti.

"Pole tänu väärt sir," vastas Charlotte naeratades, poetades siiski need paar hõbemünti enda põlle taskusse ning teinud kerge kniksu, nagu talle kohane, astus tütarlaps sammukese eemale.

Lancelot tõusis sadulasse ning noogutas teenijatüdrukule. Mees ratsutas tallist välja. Õues kannustas ta hobust ning kihutas linnaväravatepoole.

Charlotte jälgis, kuidas sir sadulasse tõusis ning järgmisel hetkel oli tütarlaps tallis jälle üksi. Taskus tunda paari hõbemündi arvatavat raskust pani Charrie paratamatult naeratama. Aeglaselt kõndis neiu edasi, peatudes ühe ruuge mära juures. Õrnalt looma nina silitanud, tõi Charlotte samal ajal põlletaskust nähtavale veel ühe porgandi, mida ta loomale pakkus.