Patrullimas

Lancelot ratsutas mitmendat tiiru ümber linna müüride. Ring oli pikk ja seetõttu läbis ta selle galopeerides. Ümbrus näis rahulik, aga linnalähedal asuv mets tekitas mehes ettevaatlikust.

Eliza suundus rahulikul sammul linnaväravate poole, mida varsti sulgema pidi hakatama. Ta teadis, et tegelikult ei ole väga hea idee praegusel hetkel müüridest välja poole minna, eriti veel kui kellelegi vahele jääda, kuid siiski ei suutnud ta kiusatusele vastu panna. Tüdruk tõmbas endale kapuutsi pähe, vaatas korra ringi ning läbis siis kiirelt väravad. Peaasi, et keegi talt midagi küsima ei hakka. Ja kui keegi teda väljumas ei näe, siis ei saa keegi ka tema tagasi tuleku pärast muretseda.
Tüdruk naeratas endamisi ning suundus mööda müüri äärt paremale, et peagi kaugemal olevale allikani viivale metsarajale pöörduda.

Lancelot märkas oma teel liikumas üht varju: "Cameloti nimel, seisa," lausus ta valjult, kui oli kapuutsiga tegelaseni jõudnud. Iial ei võinud teada, kes selles pimeduses liigub.

Eliza ei olnud veel väga kaugele jõudnud, kui eemalt kapjaplaginat kuulis. Jõudmata õigeks ajaks reageerida, oli ta peagi silmitsi öövahi (või kellegi taolisega). Tüdruk silmitses mõne hetke küllaltki ebaviisakalt vaikides kapuutsi alt meest, kuid otsustas siis ettevaatuse sinna paika jätta. Ta oli teda Cameloti nimel seista käskinud, mitte mingi.. metsavendade hõimu nimel.
Liz libistas endalt kiire liigutusega kapuutsi peast ning vaatas siis üles patrullija poole. "Ma.." alustas tüdruk automaatselt kaitsvat hoiakut võttes, kuid tuletas siis endale meelde, et räägib ikkagi kõrgemast seisusest inimesega. "..seisan." lõpetas ta hetke pärast vaikselt ning viis pilgu hobusele.

"Leedi, te ei tohiks siin viibida," sõnas Lancelot naeratades. Tal oli õigus, öös varitsesid ohud.