Allika juures.

Marilyn hoidis tugevalt kinni oma musta värvi hobuse rakmetest ja jälgis samal ajal ka, kuhu tee teda viis. Ei oleks just tore olnud leida end järsku näiteks kusagilt tihniku keskelt. Selle vältimiseks oli kasulik just ringi vaadata.
Kuna puud olid kõrged ja latvades olevad lehed läksid kokku teise puu lehtedega ei olnud metsas just palju valgust, aga lehtede vahelt natuke päikest siiski paistis ja see tegi metsa veelgi kaunimaks.
Marilyn'i näol oli kerge muie. Ta jõudis allikani ja peatas oma hobuse. Neiu lasi end sadulast alla ja läks vee poole, vaadates korra veel hobuse poole. Marilyn teadis, et ta hobune ei jookseks ta juurest ära. Ta polnud seda kunagi ka teinud. Neidis kõndis veeni ja kükitas. Ta jäi vaatama muiates puhast sillerdavat vett ja võttis seda peopesadele, et siis juua.

Pärast pikka sõitu, oli Ayleth kohustatud aeglustama enda pruuni, tumepunase varjundiga hobust, et mitte end ohtu seada. Ta tundis metsa läbi ja lõhku, kuid oli endiselt siin liikudes ettevaatlik.
Allika juurde jõudes, sidus ta hobuse ühe puu külge, märkamata aga eemal seisvat hobust. Tütarlaps kükitas veekogu ääres ja tõstis peoga vett suu juurde. Ehmunult astus ta siis aga sammu tagasi, visates peol olnud vee tagasi allika, kui märkas, et ta ei olnud allika ääres ainuke.

Marilyn kuulis kellegi hobuse samme juba eemalt tulemas, aga ei vaevunud end püsti ajama, et ära minna. See oleks olnud mõneti ka ebaviisakas, vähemalt Mary arust oli.
Neidis lasi niiskete kätega endal üle näo, kuna vesi oli olnud üpris jahe ja oli ka hea värskendus. Järgmisena nägi ta allika ääres ka teist tüdrukut, kes viskas vee tagasi allikasse ja seda kuidagi ehmunult. "Ma ei hammusta Teid," sõnas Marilyn ja naeratas sõbralikult.

Saanud selgema ülevaate inimesest teiselpool allikat, naeris Ayleth õrnalt. "Ma sügavalt loodan." muigas ta, endiselt naerdes. Ta oli endale jõudnud juba ette kujutada, et on hoopis millegi müstilisema otsa sattunud.

Marilyn naeris kergelt kaasa. "Ma tõesti ei ole kannibal," sõnas neidis. Ta ei olnud ka midagi müstilist vaid täiesti tavaline lihtsurelik nagu teisedki.

"Ja ma usun Teid." kinnitas Ayleth. "Muidu ma ilmselt ei seisaks enam siin." lisas ta siis tõsinedes. Ayleth vaatas korraks ringi, märgates nüüd lõpuks eemal seisvat hobust. "Olete üksi?" küsis ta kahtlevalt. Tundus uskumatu, et nii väärika väljanägemisega tüdruk üksi metsas võib olla.

Marilyn noogutas vaid kergelt. Küsimuse peale viis ta hetkeks oma pilgu enda hobusele, kes ei olnud tast kaugel ja siis tagasi noorele tüdrukule. "Praktiliselt küll, kuigi minuga on kaasas mu hobune muidugi. Ning Teie?" vastas ta ja küsis samas sama küsimuse lühidalt.

Ayleth noogutas mõistvalt, tundes ka mõnevõrra kergendust, et ta ei olnudki siiski päris ainuke, kes eelistas üksi Cameloti metsas liikuda. "Ma piirdun samuti vaid hobusega." lausus ta, astudes vaevata üle allika teisele poole. "Mulle ei meenu, et oleksin Teid siin kunagi varem märganud. " muigas tütarlaps, võõrast pilguga hinnates. Oma poolpika kleidiga ja kergelt sassis juustega jättis Ayleth võõra kõrval täieliku lindprii mulje.

Marilyn muigas ja tõusis. "Ma ei käi siin ka väga tihti. Peamiselt vaid siis kui on vaja vett vedada," lausus neidis. Erinevalt võõrast neiust oli temal seljas maani olev taevasinine kleit, mis läks hästi kokku ta silmadega ja õlgadel oli tal musta värvi keep. "Minu nimi on muide Marilyn," sõnas ta, ulatades ka nüüd juba ära kuivanud terekäe.

"Ah sellepärast siis." lausus Ayleth omaette, viies pilgu nüüd eemale hobustele. Tutvustust kuuldes, jälgis tütarlaps pikalt ulatatud kätt, enne, kui seda õrnalt surus. "Mina olen Ayleth." lausus tüdruk sõbralikumalt, käe nüüd eemale tõmmates. "Väga meeldiv."

Marilyn lasi enda käel küljele laskuda. "Meeldiv tõesti," nentis ta. "Mis Teid üldse siia tõi?"

"Linnas valitsev kära võib üsna väsitav olla." tõdes Ayleth, kuidas lisas siis koheselt: "Ja siin, metsas, ei kehti meile need nõudmised, mis linnas. See on üks neist kohtadest, kus võib end vabalt tunda."

"Kära on tõesti väsitav," tõdes Marilyn. Ta eelistas just vaikust ja rahu. "Selles osas on Teil täiesti õigus. Oleks näiteks päris veider keset linnaväljakut hakata end näiteks keerutama."

"Nii võib tõesti pahakspandavate pilkude osaliseks saada." lausus Ayleth naeratades. "Siin võib aga Teie kleit väga kergesti okstesse takerduda." tõi tüdruk välja mõtte miinuse. "Vaevalt Te aga siia keerutama tulite, ega ka vett võtma vist?"

Marilyn muigas ja noogutas. "Keerutama ja vett võtma ma seekord küll ei tulnud. Rohkem nagu lihtsalt rahu nautima ja hobusega natuke ratsutama," lausus neidis.

"Sel juhul pean vabandama, et Teie rahu häirisin." ütles Ayleth järsku alandlikult, pilk maha suunatud. Ta hoidis naeru tagasi, kuni lõpuks pidi aga ümber pöörama. "Vabandust, ma ei ole viisakusõpetusi eriti hästi omastanud. " lausus ta. Talle ei olnud kunagi mingi probleem endast märksa vanemate ja tähtsamatega aupaklikult suhelda, siin metsas olid talle aga kõik võrdsed ja väga raske oli kellegisse tõelise austusega suhtuda.

"Ei, ei. Te ei häirinud mu rahu. Ongi just tore kellegagi rääkida," lausus Marilyn. "Sellest pole midagi. Küll Te jõuate veel neid omandada."

"Kui otsite vestluskaaslast, oleksite pidanud kellegi endaga kaasa võtma." muigas Ayleth tõsiselt. "Hobune ei ole just suurem asi sõber ilmselt." osutas ta nüüd Marilyni hobuse poole.
Ta turtsatas, kui kuulis, et ta jõuab veel mõned õpetused omandada. "Selleks tuleb ise huvi üles näidata, praegugi peaksin ma tegelikult kodus oma nii kutsutud juhataja abil õppima." naeris aga siis Ayleth. "Aga ei, ma olen hoopis siin." hüüdis ta siis valjusti, samal ajal korra keerutades.