Kell oli täpselt kolmveerand üheksa hommikul ning turul askeldasid asju üles sättivad kaupmehed ja nende abilised. Eliza, kes oli juba ammu asjad üles seadnud, teadis, et nende leti juurde ei jõua keegi enne lõunast tipptundi. Seega istus ta rahulikult rätsep-istes leti taga maas, teki peal ning punus endale ajaviiteks metsalilledest pärga. Tema tegevust saatis koguaeg tasane viisijupp, mida ta ise kord ümises, kord vilistas. Kuna tüdruku põhiülesandeks oli aga siiski asjadel silm peal hoida, vilksatas ta pilk ka iga natukese aja tagant letile.