Vana Tamm

Aragorn kõndis metsa sisse. Peatus ühe suure vana tamme juures. Viskas end pikali vana tamme juures. Võttis oma pika mõõga välja ja hakkas seda puhastama.

Charlotte oli leidnud lossist vaba hetke ning peale seda, kui kokk oli talle köögis käratanud, et ta jalust ära läheks, kasutas tütarlaps juhust ning tegi, nagu kästud. Käes kimp metsalilli, liikus tütarlaps kergel sammul, vaikselt ümisedes mööda metsa edasi, kummardudes vahepeal, et mõnda õit murda.

Aragorn vaatas eemalt üht tüdrukut, keda ta pole ennem näinud.
Aga too tüdruk meeldis talle.

Charlotte kummardas, murdes paar valget õit, lisades need teiste juurde. Kimp oli väga mitmekesine ning seal ei olnud mingit seaduspärasust, ega loogikat. Oli lillasid, oli siniseid, oli roosakaid ja valgeid õisi, oli rohukõrsi, oli mõni noor murdunud pajuoks, neid oli eripikkuses ja erikoguses. Kuid Charlottele nii meeldiski. Näol kerge naeratus, keerutas neidis ennast veidi, naerdes samas vaikselt. Siin ei olnud tal mingeid kohustusi, ta tundis ennast vabalt ja hästi.

Aragorn mõtles mida teha aga talle tuli uni peale, Aragorn jäi magama siia vana tamme alla.

Leides korraga,et ta võib selle kena kimbuga nüüd viimaks rahule jääda, tõmbas Charlotte vaikse naksuga oma pluusi varrukast ühe narmendava niidiotsa ning keeras selle mitu korda ümber kimbu varreosa, sidudes viimaks veel paar sõlme. Nii kindluse mõttes, et kui midagi juhtub, siis kimp laiali ei läheks.Sellega ühelepoole saanud, pöördus tütarlaps, et edasi kõndida, kuid peatus järsult, tuues kuuldavale luksatuse sarnase heli, kui ta kiirelt ehmatusest sisse hingas, olles peaaegu vana tamme all magava mehe jalgade otsa koperdanud. Sügavalt sisse hingates, käsi kõrile surutud, astus neiu paar sammu taha poole.

Aragorn Dragon tegi silmad lahti vaatas, kes tema lähedal oli. Aragorn tuli püsti ja vaatas neiu poole. Aragorn küsis neiu käest: "Mis sa teed siis?"

Nähes, kuidas võõras silmad avab ning ennast püsti ajab, värvusid Charlotte põsed kergelt roosakaks, kui ta õrnalt punastas. "Vabandust, ma ei tahtnud Teid äratada," lausus neidis kiirelt, alahuulde hammustades, huulenurgad samas kergelt vabandavaks naeratuseks kaardunud.

"Pole hullu, nagunii olin palju maganud," lausus tavalise häälega. Kõndis ümber neiu.
Ja lahkus metsast.