Lahinguplaani kavandamas

Rasked uksed lükati lahti ning Guinevere astus saali, vaadates ringi. Tavaliselt oli koosolekute pidajaks kuningas Arthur ning naine sattus harva saali, kuid seekord pidi ta juhtimise üle võtma. Naine oli enda kleidi vahetanud maani veripunase kleidi vastu, mille järel lehvis helebeež rüü. Ta juuksed olid endiselt lahti ning vaid mõned salgud olid kokku punutud, kaunistamaks muidu lihtsana näivat soengut. Naine kõndis Arthuri kohani ja seisatas seal, oodates rüütleid.

Rüütlid astusid saali, Lancelot neist kõige ees. Borsi vali porisemine kostus üle teiste. Igaüks neist seisis oma koha juurde ja Bors jäi vait.

Guinevere tõstis rüütlite saabudes pead ning proovis tulutult murelikku ilmet enda näolt pühkida. Naine võttis sõnagi lausumata laua taga istet ja pani käed lauale, põimides sõrmed omavahel.

Kui Leedi oli istunud, võttis ka Lancelot istet.

Ka Bors istus: "me peaks koguma suure sõjaväe ja nad kõik maha nottime. See peaks nende suud kinni panema."

"Me ei hakka ilma plaanita lihtsalt lahingusse jooksma ja kõrgematele jõududele lootma jääma," lausus Guinevere karmilt, kuid taastas koheselt oma lahke tooni. "Arthur ei jõua tagasi enne homset õhtut ja seda ka vaid koguaeg sõites."

"Nende maha nottimine ei muudaks olukorda paremaks," sõnas Lancelot kindlalt.

"Muudaks ju. Mahanotitud probleem on lahendatud probleem," pilkas Bors silmi Lancelotile viies.

"Vaikust!" käratas Guinevere rusikaga vastu lauda lajatades. "Ma olen kuninganna mitte sõdalane ja ma vajan teie abi, et see lahing võita. Üksteisega norimine kulutab vaid väärtuslikku aega, mida meil pole."

"Ehk vajab kuninganna puhkust enne, kui selliste probleemidega tegelema hakkab," lausus Lancelot vaikselt.

"Minuga on kõik korras," lausus Guinevere ja rullis kaardi lahti, silmitsedes seda hetke. "Meid rünnati kagust," sõnas naine sõrme õigele kohale asetades.

"Ootame Arthuri ära, ega nad ööga linnaväravaid maha ei lõhu," kehitas Bors õlgu.

"Ja hoiame kogu linna öö läbi hirmu all?" küsis Guinevere. "Me peame nad vähemasti taganema panema."

"Ütleme, et olukord on kontrolli all ja ümarlaua rüütlid patrullivad ööläbi linnamüüre," lausus Lancelot rahulikult.

Guinevere vaikis hetke, kaaludes selle variandi plusse ja miinuseid. "Olgu," lausus naine lõpuks. "Tehke, mida vaja."

"Sellega on see siis otsustatud," muigas Bors ja tõusis lauast.

Ka Lancelot tõusis lauast: "mileedi," noogutas ta lahkumiseks.

Ka kuninganna tõusis ning jättis pilgu poolkogemata pikemaks hetkeks Lancelot'il pidama, lastes silmadel siis üle kõigi rüütlite käia. "Jumal õnnistagu teid," sõnas naine õrnalt naeratades.

Lancelot noogutas tänulikult ning lahkus ruumist.

"Sinu jumal meid ei õnnista," märkis Bors: "aga tänan sellegi poolest." Ka tema lahkus saalist.

Guinevere ohkas raskelt ja lahkus samuti saalist.