Esimene teema.

Lancelot oli oma mustal täkul ratsutanud jõe kallastele. Nüüd seisis ta hobuse kõrval ning silmitses enda peegeldust.

Leedi Guinevere ratsutas oma valge hobusega mööda rohumaad. Kuna valdused kuulusid kuningalossi alla, polnud seal naisele mingit ohtu ja seetõttu meeldis talle tihti väikestel jalutuskäikudel koos hobusega käia. Guinevere aeglustas hoogu, silmates eemal tema poole seljaga olevat kogu. Naine ei tundnud koheselt isikut ära ning ettevaatlikus sundis teda veidi eemale hoiduma.

Lancelot patsutas oma hobuse kaela ning tõusis siis sadulasse. Ta märkas Leedit kuid ei ratsutanud veel jõeäärest eemale.

Guinevere jõudis lähemale ning tundis rüütlis ära kuningas Arthuri parema käe. Naine peatas hoguse jõekaldal ja noogutas tervituseks peaga. "Sir Lancelot."

"Leedi Guinevere," noogutas Lancelot tervituseks: "mis Teid siia toob?"

"Värske õhk, kaunis loodus.. On mõnd suuremat põhjust veel tarvis?" lausus Guinevere naeratades, viies pilgu ümbrusele.

"Ega vist," noogutas Lancelot ja ratsutas Leedi kõrvale.

"Ja mis Teid siia toob?" küsis Guinevere viisakusjoont säilitades, hakates samas aeglaselt mööda kallast edasi ratsutama.

"Mõtted," kehitas Lancelot õlgu ning ratsutas truult Leedi kõrval.

"Kahtlemata vajalikud asjad, kui need muidugi heas suunas liiguvad," lausus Guinevere noogutades. "On teil midagi südamel?"

"Mitte midagi sellist, mille pärast Leedi oma südant vaevama peaks," lausus Lancelot edasi ratsutades.

"Mina vaevan oma südant kogu riigi murekoorma tõttu ja ka teie pole erand," sõnas Guinevere hobust kindlakäeliselt mööda jõekallast juhtides.

Lancelot peatas oma hobuse ning vaatas Leedit uurivalt: "kui minu südant miski vaevaks, peaksite Teie seda teadma, sest mu süda kuulub ju Teile."

Ka Guinevere sndis hobust peatuma ning jälgis Sir Lancelot'i kahtleval ilmel. "Sinu süda on vaba ja pole minu omanduses. Kui see üldse kellelegi kuulub, on selleks Jumal ning mina olen kaugel jumalusest," lausus naine pilku enda ette viies, minnes eneselegi märkamatult üle sina peale.

"Kuningas poleks teie kätt palunud, kui te jumalikult ilus poleks," vastas Lancelot ning langetas nukralt oma pea. "Jumalal pole minu südamega midagi peale hakata kui ainult lahingutesse kutsuda," Sir tõstis oma pea ning viis pilgu taevasse.

"Loeb see, mis on inimese sees. Väline ilu on ebaoluline," lausus Guinevere ning juhtis hobuse jõe äärde, et too puhata ja juua saaks. "Järelikult on see teie kutsumus," sõnas leedi keepi enda õlgadelt maha libistades, et hobuse seljast maha tulla.

"See on vaid minu kohustus, peagi saab see läbi," vastas Lancelot eirates Leedi jutu esimest poolt.

"Läbi?" küsis Guinevere pisut kohkunult, viies pilgu üle õla mehe poole. "Kavatsed sa meie juurest lahkuda?"

"Siin ei ole minu kodu," lausus Lancelot: "mind ei hoia siin miski."

"Camelot on sinu riik. Sind hoiab siin rohkem, kui sa tunnistada tahaksid," lausus Guinevere ettevaatlikult hobuse seljast maha tulles. "Kuningas Arthur kurvastaks sügavalt, kui sa lahkuksid."

Lancelot ohkas: "paljud ümarlaua rüütlid tahavad juba koju."

"Ja kes sind seal ootab?" küsis Guinevere pilku Lancelot'ile viies. Naine pidi pilgu harjumatult kõrgele viima, mistõttu ta silmad ka koheselt mujale pööras.

Lancelot langetas pea ja ohkas: "enam ei oota seal keegi."

"Miks nii?" küsis Guinevere, unustades või pigem eirates seda, et taoline pärimine sünnis polnud.

"Mu vanemaid pole ja ma pole seal nii kaua käinud. Keegi ehk ei mäletagi mind enam. Kuid ma tunnen, et see muld seal on rohkem kodu, kui siinne muld," selgitas Lancelot oma mõttekäiku.